01 October 2017

Noor naine ja punane sportauto – vot see on elu!

Äge on istuda, tumedad päikeseprillid ees, erepunase Corvette'i kõrvalistmel, kiigata silmanurgast roolis istuva noore politsei naisuurija ilusaid kehavorme ning mängitada peas energilist rokklugu. Danger! Danger! High voltage!


Vaatasin Eesti seriaali "Ohtlik lend" teist osa. Noor politsei naisuurija laenab oma ärimehest kavaleri käest kalli sportauto, et koos kolleegiga streetracerite hulka imbuda.

Efektne on, kui nad selle atraktiivse autoga teele asuvad. Seriaali monteerijad on kokku lõiganud pilku püüdvad kaadrid kihutava auto detailidest, sõitu nautivatest uurijatest, möödasõitudest maanteel. Taustaks kleebitud tuntud energiline rokklaul "Danger! High Voltage". Kõik see rõhutab seiklust, seksikust, jõudu.

Elu – just selline tunne tekkis vaadates, – see ongi elu!



Mul oli ka kunagi äge auto. Kasutatud, mitte enam kallis, kuid ikkagi iseloomuga ja jõuline. Ka tüdrukud, keda sõidutasin, tegid auto kohta komplimente.

Aga millalgi avastasin, et tegelikult pole mul selle ägeda autoga eriti kusagile sõita. Vot see oli laks! Tööle ja koju, randa ja poodi, metsa ja ööklubisse. Kõikjal ma käisin. Aga see ei olnud nii nagu filmis. Peas ei hakanud muusikat mängima. Muusika mängis vaid auto kõlarites. Sõitsin punktist A punkti B. Ning tagasi. Nagu enamik inimesi. Vinge auto muutus kiiresti tavaliseks tarbeesemeks. Seda tuli kindlustada, remontida, majutada, tankida. Argipäev.

Asi ei ole tegelikult autos. Auto on üksnes hunnik plekki ja pundar juhtmeid. Asi on fiilingus, tajumises, et midagi huvitavat toimub. Et elu on erakordne. 

Seriaalid, filmid, muusika, tarbekaubad – kõik nad on vastupandamatud just selle tunde tõttu, mida tekitavad. Mõni film või ese suudab elus olemise tunnet pikemalt hoida, teine vähem. Kui tunne kaduma hakkab, tuleb jälle uusi asju osta. 

Seriaali vaadates tekkis korraks vinge elamus. Nagu oleks isegi pildi sees, nagu oleks endalgi "high voltage". Kas seda tunnet saaks ka väliste asjade abita endas tekitada? Kas niimoodi oleks võimalik end ka iga päev hommikust õhtuni tunda?

12 September 2017

Kuidas saaks tunda end elusana?

  • alkohol-narkootikumid
  • seks
  • kellegi piinamine (füüsiliselt või vaimselt)
  • edvistamine (välimuse, saavutuste, mõistusega)
  • purustamine (bussijaama klaaside, tühjade pudelite, sõpruse, nõrga inimese illusioonide)

Need on klassikalised kõigile teadaolevad meetodid kuidas end niiöelda elusana tunda. Nende abil käivitub midagi tumedat ja ürgset inimese sees. Inimene muutub erksaks, joovastub, on kõigest üle, on surematu jumal. Laamenda! Hoora! Anasta! Jeeeeeeeee!!!!

Ükski neist teguviisidest ei ole paraku Metal. Need meetodid muudavad sind üha rohkem ja rohkem inimeseks. Seovad, aheldavad. Downgrade.

Metal on aga vabadus. 

Kuidas saaks vaba inimene end elusana tunda? 
Kas õige vastus on – ei saagi?
 

04 September 2017

Ma ei ela. Mida teha?

Elamine on kahjulik. Hävitav. Elamine aheldab inimeste külge. Suhete, tehingute, rõõmude-murede külge. Tunnete külge mis vangistavad tähelepanu ja veavad kaasa nagu metsik jõgi veab endaga kõik, kes temasse kukuvad.

Elada, tähendab endast loobuda. Elada, tähendab viskuda tormlevasse kärestikku ning kanduda vastu vältimatule saatusele. Elamine on lollus. Kaldal istumine on tarkus.

Kaldal istun ma
ja vaatan, 

kuidas kõik nad minust mööda, 
hukatusse veetakse.

Tark olla on igav.

Täna ühistranspordiga jälle tööle sõites ning enda ümber teisi tarku ilmetuid nägusid vaadates taipasin, et mul oleks väga vaja, et oleks huvitav. Mul pole juba ammu huvitav olnud. Aastaid. Kunagi mul oli huvitav. Väga. Aga see oli ammu. Väga ammu.

Mida ma peaksin tegema? Mida?